Jahimehed vestlevad baaris oma vägitegudest. Kes on jahinoaga suure karu vagaseks teinud, kes paljakäsi hundi kinni püüdnud, kes elavandid lontipidi kokku sidunud ja nõnda edasi. Viimaks pöördutakse ühe kaaslase, vana jahimehe poole, kes omaette nurgas istub ja viskit limpsib:
“Miks siis sina mõnda lugu ei jutusta? Ometi oled sa jahti pidanud kõigil mandritel ja su kodu on täis haruldasi jahitrofeesid!”
“Pole nagu midagi erakordset juhtunud – loomadega käsitsi kokku pole ma just läinud, olen neid ikka veidi kaugemalt tulistanud. Ainult üks kord…”
“Noh, noh?” läheb seltskond põnevile. “Mis sul ükskord juhtus?”
“Ei midagi erilist. Olin Indias ja jäin ööseks ühe puu alla laagrisse. Siis hiilis mulle selja tagant juurde tiiger ja jõudis juba nii lähedale, et ma kuklas ta kuuma hingeõhku tundsin. See polnud kuigi meeldiv.”
“Ja mis sa siis tegid?”
“Tõstsin oma jahikuue krae üles ja tukkusin edasi.”
Jahimehed vestlevad baaris oma vägitegudest
