Isa saabus töölt koju hilisõhtul. Ta oli väsinud ja pahur nagu alati.
Ukselävel ootas teda ta viieaastane poeg: “Isa, kas võib sinult midagi küsida?”
“Loomulikult, aga mis lahti on?”
“Isa, kui palju sa tunnis teenid?”
“Miks sa seda teada tahad?`” ärritus isa.
“Mul on vaja. Palun ütle, kui palju sa tunnis teenid?”
… … “Noh, umbes viiesaja ringis. Aga mis siis?”
“Isa, kas sa saad mulle laenata kolmsada krooni?”
“Sa tahad raha mingi tobeda mänguasja jaoks, jah?” tõstis isa häält. “Mine oma tuppa ja heida magama! Ei tohi olla selline egoist! Mina töötan terve päeva, tulen koju rampväsinuna ja sina hakkad esitama oma nõudmisi!”
Poeg läks vaikselt oma tuppa ja sulges ukse. Isa oli ikka veel pahur.
“Alguses küsib mu palga järele ja siis tahab veel raha!”
Mõne aja pärast isa rahunes ja tal hakkas poisist kahju. “Võib-olla on tal tõesti midagi väga vaja? Tühja sellest kolmest sajalisest, ta ei ole ju kunagi minult raha küsinud.”
Kui isa poja tuppa läks, oli too juba voodis.
“Kas magad juba?” küsis isa.
“Ei, lihtsalt laman,” vastas poiss.
“Ma vist olin sinuga liiga karm. Mul oli täna raske päev. Anna mulle andeks! Siin on raha, mida sa palusid.”
Poiss tänas rõõmsalt ja võttis padja alt välja mitu kulunud kupüüri. Kui isa nägi, et pojal on raha, kihvatas tal jälle. Poiss luges kogu raha hoolikalt üle.
“Miks sa minult raha küsisid, kui sul juba on raha?” porises isa.
“Mul jäi puudu, aga nüüd tuleb täpselt välja,” vastas poeg.
“Näed, siin on täpselt 500 krooni. Tahaksin osta tunni sinu aega. Palun tule homme töölt tund aega varem koju ja sööme koos õhtust.”
