OK, ühel päeval sõitsime oma prouaga linna, et sisseoste teha.
Olime poes vaid 5 minutit ja kui välja tulime, kirjutas politsei parajasti trahvikviitungit.
Astusime ligi ja ütlesime talle:
“Tere! Kas sa ei võiks natuke ka pensionäridega arvestada ja meile mingit šanssi anda”.
Ta ignoreeris meid ja jätkas trahvi kirjutamist.
Ma ütlesin talle, et ta on natsistisiga!
Politsei jõllitas mulle otsa ja hakkas uut trahvikviitungit kirjutama, sest kummid olid kulunud.
Mu proua kutsus teda siis “kuradi türanniks”!
Ta kirjutas teise trahvikviitungi valmis ja pani selle kojamehe alla eelmise kõrvale.
Siis alustas ta kolmanda kviitungi kirjutamist.
Nii kestis see 20 minutit: mida rohkem me teda solvasime, seda rohkem trahve ta kirjutas.
Isiklikult see meid ei puudutanud. See polnud meie auto.
Me tulime tegelikult linna bussiga.
Me püüame nüüd iga päev natuke nalja saada kui pensionil oleme.
Naer on tähtis meie vanuses.
Inimesed, kes töötavad, küsivad tihti pensionäridelt, kuidas nad oma aega veedavad
