Idüll. Küünlavalgus. Lauas Tema ja Temake.
“Kallim!” alustab Tema. “Kas valan sulle šampanjat või õlut?”
“Šampanjat,” vastab Temake ja jätkab unistavalt:
“Kui ma hoian käes pokaali šampusega ja vaatan, kuis klaasis mängivad kuldsed mullikesed, siis ma kujutan ette, et iga mullike on omaette täht! Nagu meie päike. Ja ümber selle päikese keerlevad planeedid. Ja ühel nendest planeetidest on kindlasti elu… Ja seal elavad Tema ja Temake. Ja nad armastavad teineteist palavalt, nagu meie sinuga… Ja mõeldes sellele, ma tunnetan nagu mingit kaasosalust sellele kaunile ja ülevale, igavesele… Aga õlu ajab mind peeretama!”
Idüll
