Mees vaagub haiglavoodis elu ja surma vahel juba mitmendat kuud.
Naine ei lahku hetkekski oma abikaasa voodi kõrvalt, valvates ja hoolitsedes tema eest iga jumala päev.
Ühel harval teadvusehetkel viipab mees naisele, et see lähemale tuleks.
Kui naine on end lähemale nihutanud, sosistab mees, endal pisarad silmis:
“Mu kallis, sa oled olnud minu kõrval läbi kõikide halbade aegade, mis mind elus on tabanud.
Kui mind töölt vallandati, kui mu äri pankrotti läks, kui mind tulistati, kui me jäime ilma oma majast, kui mu tervis halvenema hakkas…Kas tead, mis?”
“Mida, kallim?” küsib naine hellalt naeratades ja tunneb, kuidas süda täitub soojusega.
Ja mees jätkab lauset: “Ma arvan, et sa tood halba õnne…”
Halb õnn
