Mööda kõnniteed sammub vaevaliselt kepi toel liikuv eideke.
Peatuses vedeleval taksojuhil hakkab eidekesest hale ja sõidab tema kõrvale.
“Kuule, vanamammi, istu peale, ma viin su kohale,” teeb ta tollele lahke pakkumise.
“Aitäh, pojake,” ütleb mammi ja ronib autosse.
Sõidavad moori öeldud suunas ja taksojuht vaatab pidevalt teele.
Kui ta ühel ristmikul foori taga seistes kõrvale vaatab, ehmub ta, sest vanamoor näeb lähedalt üsna võigas välja.
“Kuule, mammi, sa näed välja nagu nõid!” ütleb taksojuht oma arvamuse välja.
“Aga ma olengi ju nõid,” teatab mammi.
“Ei või olla?! Tõesta seda!”
“Küsi siis minult, mida iganes soovid, ja ma muretsen sulle kõik.”
“Kas kotitäie raha annad?”
“Annan küll, kuid ühel teataval tingimusel…”
“Ja milline see oleks?”
“Armasta mind siinsamas autos ja ma annan sulle kotitäie raha.”
Taksojuht ronis suures rahahimus auto tagaistmele ja tegi eidele ära.
Tõuseb üles, kohendab pükse ja küsib kannatamatult:
“Noh, moor, anna nüüd raha siia!”
“Kuule, pojuke, palju sul õige aastaid on?” küsib eit kavalalt muiates.
“Mis sul sellega asja? Kolmkümmend kaheksa…”
“Jumal küll,” vangutab eit pead. “Nii suur mees ja usud siiamaani veel muinasjutte…”
Eideke ja taksojuht
