Postikeskuse töötaja leidis kirja, millel oli aadressiks kirjutatud âJumalâ. Kuna seda polnud vĂ”imalik kellelegi edasi saata, siis ta avas kirja ja luges:
Armas Jumal,
ma olen 83 aastane lesknaine, kes elab vĂ€ga tagasihoidlikust pensionist. Eile varastati Ă€ra mu rahakott, kus oli sees 100 eurot, mis on mu ainuke raha kuni jĂ€rgmise pensionimakseni. Kohe on tulemas jĂ”ulud ja mul on sĂ”brad kĂŒlla kutsutud, paraku pole mul neid millegagi kostitada. Lapsi ja sugulasi ka pole, kes vĂ”iksid mind aidata. Te olete mu ainus lootus. Kas te saaksite mind aidata ja saata mulle 100 eurot? Palun vastake mu palvele!
Lugupidamisega,
Maali.
Postikeskuse töötaja oli liigutatud ja ta rÀÀkis sellest kirjast ka teistele töötajatele. IgaĂŒks andis natuke ja kokku koguti 90 eurot ning see raha saadeti ĂŒmbrikuga naise aadressile. KĂ”igil töötajatel oli hea meel, et nad suutsid ligimest enne jĂ”ule aidata.
JÔulud tulid ja lÀksid ning postikeskusesse tuli jÀlle Maalilt kiri Jumalale. KÔik töötajad tulid kokku ja kiri avati. Kirjas seisis:
Armas Jumal,
Kuidas ma kĂŒll suudaksin teid Ă€ra tĂ€nada selle heateo eest! NĂŒĂŒd ma usun kogu hingest Jumalasse ja imedesse! TĂ€nu teie imelisele kingitusele sain ma kostitada oma parimaid sĂ”pru ja mul olid imelised jĂ”ulud! MĂ€rkasin, et ĂŒmbrikus oli ainult 90 eurot ja 10 eurot oli puudu. Arvatavasti on selles sĂŒĂŒdi postikeskuse töötajad, kelle jaoks pole vist miski pĂŒha siin pĂ€ikese all!
Lugupidamisega, Maali.