Postikeskuse töötaja leidis kirja, millel oli aadressiks kirjutatud “Jumal”. Kuna seda polnud võimalik kellelegi edasi saata, siis ta avas kirja ja luges:
Armas Jumal,
ma olen 83 aastane lesknaine, kes elab väga tagasihoidlikust pensionist. Eile varastati ära mu rahakott, kus oli sees 100 eurot, mis on mu ainuke raha kuni järgmise pensionimakseni. Kohe on tulemas jõulud ja mul on sõbrad külla kutsutud, paraku pole mul neid millegagi kostitada. Lapsi ja sugulasi ka pole, kes võiksid mind aidata. Te olete mu ainus lootus. Kas te saaksite mind aidata ja saata mulle 100 eurot? Palun vastake mu palvele!
Lugupidamisega,
Maali.
Postikeskuse töötaja oli liigutatud ja ta rääkis sellest kirjast ka teistele töötajatele. Igaüks andis natuke ja kokku koguti 90 eurot ning see raha saadeti ümbrikuga naise aadressile. Kõigil töötajatel oli hea meel, et nad suutsid ligimest enne jõule aidata.
Jõulud tulid ja läksid ning postikeskusesse tuli jälle Maalilt kiri Jumalale. Kõik töötajad tulid kokku ja kiri avati. Kirjas seisis:
Armas Jumal,
Kuidas ma küll suudaksin teid ära tänada selle heateo eest! Nüüd ma usun kogu hingest Jumalasse ja imedesse! Tänu teie imelisele kingitusele sain ma kostitada oma parimaid sõpru ja mul olid imelised jõulud! Märkasin, et ümbrikus oli ainult 90 eurot ja 10 eurot oli puudu. Arvatavasti on selles süüdi postikeskuse töötajad, kelle jaoks pole vist miski püha siin päikese all!
Lugupidamisega, Maali.
