Mees räägib sõbrale:
“Eile sõitsin peolt taksoga koju. Purjus peaga tekkis mul hiilgav mõte: äkki kaoks ilma maksmata? Üheksakordne maja, torman trepikotta ja kust see taksist mind sealt ikka oskab otsida? Mõeldud tehtud! Kargasin hirmsa hooga autost välja ja lõin hakatuseks pea vastu ust veriseks. Siis komistasin kõnnitee äärekivil ja lendasin maoli pingile. Püsti tõustes rebisin naela otsas püksid puruks. Seejärel lõin sisse oma kakskümmend vale numbrit, enne kui fonoluku kood meelde tuli. Ja kogu selle aja vahtis taksojuht mind juhmistunud pilguga, üritamatagi mind peatada!”
“Ta on šokis!” mõtlesin mina.
“Aga kõik osutus palju lihtsamaks – alles siis, kui olin turvaliselt trepikotta jõudnud, tuli mulle meelde, et maksin juhile juba taksosse istudes…”
