“See juhtus jõulukuu esimesel hommikul. Laps oli juba ärganud ning tõtanud akna juurde et vaadata, kas päkapikk tal ka sel aastal öösiti külas käib. Tõepoolest – õhtul aknalauale asetatud sussi sisse oli öö jooksul ilmunud suur komm. Laps sõi selle kohe ära. Siis märkas ta isa sussi. Suur veidi rebenenud kannaga tuhvel oli samuti aknalauale tõstetud ning selle sisse oli torgatud liitrine viinapudel. Laps ei imestanud sugugi, et päkapikk ka tema ammu lapseeast väljas isa niimoodi heldelt meeles peab. Miks mitte? Ka jõuluvana toob kinke kõigile. Laps läks vanemate voodi juurde ja asus isa äratama.
“Tõuse üles, sul on sussi sees pudel,” teatas ta.
Isa paotas uniselt silmi. “Noh, mis päkapikk sulle tõi?” küsis ta.
“Kommi,” vastas laps. “Aga sulle tõi pudeli. Tule, võta ära.”
“Mis pudeli?” ei saanud isa aru. “Tõi mulle pudeli? Mis jutt see on?”
Ka ema oli ärganud ja istuli tõusnud. Ta kiikas aknalaua poole.
“Ongi pudel!” ütles ta. “Küll sa oled lapsik!”
Isa ajas end ägades püsti ja põrnitses jahmunult oma pilgeni täis tuhvlit. Viinapudelit ära tundes muigas ta lõbusalt. “Noh, aitäh päkapikule!” lausus ta ning püüdis emale musi anda. Aga ema tõmbus kõrvale.
“Hakkavad need vanad naljad jälle peale?” küsis ta pahural sosinal. “Ostnud endale siis poolik, kui muidu ei saa, aga terve liitri!”
“Ma mõtlesin, et sina panid selle mulle sussi sisse,” sosistas isa vastu ja oli imestunud näoga.
“Ära mängi lolli!” nähvas ema ning ronis pahaselt voodist välja. Rohkem sel päeval salapärasest viinast juttu ei tehtud, aga kui laps õhtul taas oma sussikest aknalauale seadis, urises ema kurjalt isa
kõrva juures:
“Kas sul on homme hommikuks ka viinapudel ostetud?”
“Kallis inimene, saa aru…” hakkas isa seletama, aga ema ei kuulanud teda. Torganud salaja lapse sussi sisse paki küpsiseid, rullus ta vihaselt vatiteki sisse nagu pelmeen.
Hommikul ärkas isa selle peale et tema voodi ees seisis laps ja kõneles: “Ärka üles ja võta oma viin tuhvlist välja. Aga minule tõi päkapikk küpsised!”
“Päris napakas! ” nuuksus ema padja sisse, samal ajal kui isa õnnetu näoga, aluspüksid lontis ja viinapudel peos, voodi kõrval seisis. “On sul tõesti nii palju raha, et iga päev liitrite kaupa viina osta? Võiksid parem midagi lapsele muretseda, vana joodik niisugune! Et see viin sulle kurku kinni jääks!”
“Mina pole seda ostnud!” õigustas end isa. “Mina ei tahagi seda viina! Tahad, ma valan selle kraanikausist alla?”
“Ah nii jõukas mees oled, et loputad selge viinaga torustikku!” õiendas ema sängist. “Kas hakkad varsti shampusevanne ka võtma?”
“Päkapikk vist tõi mulle…” pomises surmõnnetu isa, aga ema üksnes sülitas sellise jutu peale.
Järgmisel ööl ei julgenud isa magada. Ta lebas tasakesi ja valvas akent. Mõlemad sussid oli ta padja alla peitnud, et päkapikk neid kätte ei saaks. Kuid vastu hommikut vajusid tema väsinud silmad siiski kinni ja koidikuvalgus paljastas sedapuhku varakult ärganud emale halastamatus selguses aknalaua, kus tagasihoidlikku piparkooki sisaldava lapse sussikese kõrval laiutas isa tuhvel koos kaheliitrise “Hennessy” konjakiga. Isa ärkas ema röökimise peale. Ta kobas peaalust – üks suss oli kadunud.
“Lurjus!” karjus ema. “Sa oled kogu oma palga maha joonud! See maksab ju oma tuhat krooni! Küll võib üks inimene alatu olla! Vihkan sind! Vihkan!” Ja ema avas õhuakna ning virutas kalli pudeli alla sillutisele.
Isa tõusis ja pesi aeglaselt hambaid nagu surmamõistetu. Ta ei söandanud end õieti sirgugi ajada, kõndis küürus ja vedas jalgu järel. Mõistmata, kust niisugnne õnnetus talle kaela on sadanud, võpatas ta alati, kui ema suud paotas, ja tõmbus kössi – hoopi oodates. Ta tundis südames pisteid ja tema käed värisesid. Mitu korda üritas ta ema ette põlvili langeda ja nuttes vanduda, et tema ei tea millestki midagi ja kõik need hommikused kingitused on tema jaoks vaid nagu kohutav, piinav unenägu. Kuid ema astus temast üle kui koerast.
Järgmisel hommikul leidis isa aknalaualt puhtast kullast lipsunõela, päev hiljem hinnalise käekella ja seejärel tohutu rubiiniga sõrmuse. Ema lakkas isaga sootuks kõnelemast ja pidas teda vaimuhaigeks, kes on pangast laenu võtnud ja nüüd hullumeelses pillamiskires raha sirgeks lööb. Kõik saadud väärtasjad müüs ema maha, et kindlustada oma lesepõlve siis, kui võlausaldajad isale järele tulevad ning ta ära viivad. Isal läksid juuksed oimukohtadelt halliks.
Siis saabus järjekordne hommik. Isa ei peitnud enam susse, ta teadis, et see on mõttetu, hinnaliste kingituste voolu oli võimatu peatada. Talvine päike tõusis, ema ja laps magasid veel. Isa ajas end ettevaatlikult põrandalt püsti. (Voodis ei maganud ta enam ammu, ema ei lubanud.) Ta läks akna juurde ja võttis oma sussist välja kuldse korgiga parfüümi ja autovõtmed. Selle all oli mingi kiri. Isa avas selle ja, sättinud prillid ninale, luges:
“Viimaks võtan julguse kokku ja pöördun Teie poole, et öelda – ma armastan Teid. Meeletult, kirglikult, pööraselt… Olen Teie järele hull. Armusin Teisse otsekohe, kui Teid esimest korda nägin. Kas Te üldse kujutate ette, kui kaunis Te olete magades? Ma seisin lummatult, pidasin hinge kinni, kuid kui Te teaksite, mis toimus minu südames! Veel praegugi näen silmi sulgedes enda ees Teie suikuvat, nõtket tiigrikeha. Oleksin tahtnud Teid suudelda, puistata Teie säärtele tuhksuhkrut ja rosinaid… Mu ihaldusväärseim suhkrupoisu! Teadke, et olen Teie heaks kõigeks valmis. Mu arm, mu ainus! Mu elu suurim aare, päikesest kullatud hellake! Mu käed värisevad Teile kirjutades – nii piinav on mind vallanud saatuslik kirg. Ah, kui ma vaid võiksin loota, et Te mindki lahke pilguga vaatate! Ma vist hulluksin õnnest! Kuid ma ei tea, kas Teile üldse meeldivad päkapikud. Palun, ärge otsustage kiirustades! Teie põlgus tapaks mu. Ma olen Teie heaks kõigeks valmis. Tahate, ma ajan habeme maha, tahate, ma riietun naiseks, ma ei löö millegi ees risti ette. Saage ainult minu omaks! Mu kullake, mu inglike, mu parim…” Alla oli kirjutatud – “Päkapikk Pepe”. Lisatud oli ka Pepe foto. Selle pealt vaatas vastu tugev, lihaseline pöialpoiss, hoolikalt patsikestesse põimitud ruuge habemega. Päkapikk kandis tihedalt liibuvaid mustast nahast pükse ja tema silmad olid helesinised ning nukralt niisked. Isa istus voodile. Ema liigutas end unes ja ohkas. Kiiresti libistas isa päkapiku kirja ning foto oma särgi alla. Ei, ema ei pea seda nägema, kindlasti mitte! Isa tundis, kuidas tema süda vastu lõhastatud kirjapaberit tuksub. Käes oli alles teine advent. “
