Aga kui Jeesus nägi rahvahulki, läks ta üles mäele ja istus sinna maha, ja kui jüngrid olid tema ümber kogunenud, avas ta oma suu ja õpetas neid: „Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, sest nende päralt on taevariik. Õndsad on kurvad, sest neid lohutatakse. Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa. Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga. Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse. Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat. Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks. Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik.“
Ja siis lausus Siimeon: „Kas me peame selle kõik ära õppima?“
Ja Andreas lausus: „Kas see tuli üles kirjutada?“
Ja Filippus sõnas: „Ega kellelgi paberit pole laenata?“
Ja Johannes kõneles nõnda: „Aga teistele ei anta kunagi nii palju õppida!“
Ja Bartolomeus ütles: „Kas see kõik jääb kodus õppida?“
Ja Jaakobus ütles: „Kas järgmine kord on selle peale töö?“
Ja Markus lausus: „Hindele või?“
Ja Matteus, laskudes alla mäest kõneles: „Ma pean WC-s ära käima!“
Aga Siimon Seloot ütles: „Millal süüa saab?“
Ja Juudas ütles: „Mis seal pärast vaimust vaeseid oli?“
Ja siis tuli üks ülempreester Jeesuse juurde ja kõneles: „Milline on probleemipüstitus? Millised eesmärgid olete seadnud? Miks pole te jaganud õpilasi gruppidesse ega motiveerinud osalema õppeprotsessis? Miks annate õpetust frontaaltöö vormis?“
Ja siis hakkas Jeesus nutma.
