Mu naine hakkas vihjeid tegema, et ta tahab meie peatseks aastapäevaks midagi kingituseks.
Ta ütles, et ta tahab midagi läikivat, mille näidik lendaks 0-st 150-ni kolme sekundiga.
Ma ostsin talle vannitoakaalu.
Ja tüli algas…
—————–
Kui ma eile õhtul koju jõudsin, nõudis mu naine, et ma viiks ta kusagile kallisse kohta. Ma viisin ta bensiinijaama.
Ja tüli algas…
——————–
Peale töölt lahkumist läksin end kohalikku pensioniametisse pensionäriks registreerima. Proua, kes minuga tegeles, küsis mu vanuse tõestamiseks juhiluba või passi. Ma pistsin käe põuetaskusse ja ehmatasin, et olin rahakoti koju jätnud. Vabandasin teenindaja ees, et olin asjata aega kulutanud – pean koju minema ja hiljem tagasi tulema.
Proua aga käskis mul särgi eest lahti nööpida. No nii ma siis tegingi, särgi alt tulid nähtavale hallisegused rinnakarvad ja proua teatas, et sellest talle tõestuseks piisab ja täitis mu avalduse ära.
Kui ma koju jõudsin, rääkisin ma lõbustatult naisele, kuidas mul pensioniametis läks.
Mu naine vastas: “Sa oleks pidanud hoopis püksid alla laskma. Oleks invaliidsuspensionile saanud.”
Ja tüli algas…
——————-
Ma istusin naisega kooli kokkutulekul peolauas ja ma vahtisin üht purjakil daami, kes üksinda laua taga napsutas.
Mu naine küsis, et kas ma tunnen teda.
“Jah,” ohkasin ma, “ta on mu vana pruut. Ma kuulsin, et ta hakkas hirmsasti jooma, kui me tookord aastaid tagasi lahku läksime, ja et ta polegi sealtmaalt kaine olnud!”
“Oh issand, kes oleks arvanud, et keegi nii kaua seda rõõmu tähistab!” vastas naine.
Ja tüli algas…
——————
Ma viisin naise restorani õhtusöögile. Kelner millegipärast võttis minu tellimuse esimesena.
“Mulle palun steik, keskmiselt küpsetatuna.”
Kelner küsis, kas ma hullu lehma pärast ei karda.
Ma vastasin: “Ei, ta oskab ise enda eest tellida!”
Ja tüli algas…
