Käisin oma tüdrukuga ligi aasta, siis otsustasime abielluda. Vanemad abistasid meid igati ja ka sõbrad olid toeks. Ja minu neiu – tema oli lausa muinasjutt!
Ainus, mis mind rahutuks tegi, oli tema õde. Õde oli 20-aastane, kandis pidevalt miniseelikuid, liibuvaid pluusikesi sügava dekolteega. Alati, kui ta oli minu lähedal, kasutas ta võimalust, et kummardada sügavalt ja demonstreerida oma püksikuid või ümaraid rindu. Ma olin kindel, et see ei olnud juhus, kuna ta teiste juuresolekul kunagi niiviisi ei teinud.
Ühel päeval helistas mulle see linnukene ja palus nende majast läbi tulla, et pulmakutseid läbi vaadata. Kui kohale ilmusin, oli ta üksinda. Ta hakkas mulle rääkima, et tal on minu vastu tunded ning tugev soov minu järele ja et ta ei suuda kuidagi sellest üle saada. Ta ütles mulle, et tahab minuga armatseda, vaid üks ainus kord, ennem kui ma abiellun. Ma olin äärmiselt jahmunud ja ei osanud talle midagi vastata….
Siis ta ütles: “Ma lähen ülakorrusele. Kui sa soovid, tule mulle järele ja lihtsalt võta mind.” [to_like id=”20340″]Ma olin šokeeritud. Ma seisin seal nagu lollakas, mokk töllakil, kui jälgisin teda mööda treppi ülesse minemas. Kui ta oli ülesse jõudnud, võttis ta püksikesed jalast ja heitis need minule. Ma seisin mõnda aega, pöördusin ringi ja suundusin maja tagaukse poole. Väljusin hoovi, liikusin aiavärava kaudu tänavale, kus seisis minu auto. Ja tänaval, minu auto juures, seisis minu tulevane äi. Ta embas mind, silmad enesel niisked, ja ütles:”Me oleme väga rõõmsad, et sa tegid läbi meie väikese katse. Nüüd oleme me kindlad, et meie tütar saab enesele väärika ja õige mehe! Tere tulemas meie perre, poeg!”
JA LOO MORAAL: Alati jäta kondoomid autosse!
[/to_like]
