Ühes vene peres sündis poeg, Vovka pandi nimeks ja puha. Aga jama selles, et poiss oli kuidagi selline vaikne, ei õppinudki rääkima. Tuli aeg kooli minna, ikka Vovka polnud ühtki sõna lausunud. Kui ühel päeval koolist tulles ütles:
“Deeduska….”
Kõigil muidugi hea meel. Järgmisel päeval oli vanaisa kaputt. Nädal pärast matuseid Vovka:
“Baabuska…”
Ja juhtus vanaemagagi sama lugu. Ülejäänud pererahvas jumala hämmingus, kui poiss ühelpäeval ütleb:
“Papa…”
Isa kukub ilgelt kohe igaltpoolt võlgu võtma…läheb baari, joob päeva, teise….mitte kui midagi. Lõpuks koju naastes avastab, et naabrimees on ära koolend!
Vovka
