Sõidan tööasjus Tartust Tallinna. Linnapiiril võtab mind vastu sõidukirivi, sähvivad vilkurid.
“Kurat küll!” vannun ma südamest. “Operatsioon “Kõik puhuvad!” Seda oli mulle nüüd küll hädasti tarvis, niigi juba hilinemas!”
Kuid need ei ole liikluspolitseinikud. Üks kolge suundub minu auto poole:
“Load! Mingeid asju on kaasas?”
Osutan nõutult kõrvalistmel vedelevale kotile.
“Avage!”
“Hoopis narkokontroll!” mõtlen ja avan koti.
“Aint läppar ongi vä? Avage pakiruum!”
Seal pole midagi peale varurehvi.
“Palju see läppar maksab?”
“Ostes maksis umbes 15 000,” vastan viisakalt.
“Üks protsent 15 000-st on…” pomiseb kolge, kougib taskust kalkulaatori ja hakkab tigedalt laupa kortsutades klõbistama. “Hm… Ee… 150 krooni!” hüüab ta lõpuks võidukalt. “Makske ära!”
“Mida-mida?”
“Müügimaks, noh, üks protsent. Savisaar kehtestas Tallinnas tänasest tollitsooni. Pole kuulndki vä? Tallinna TVd tuleb vaadata, selge? Hommikul räägiti.”
“Tartus ei ole Tallinna TVd, meil on ALO TV…”
“See on teie probleem! Ärge mängige ninatarka!”
“Aga ma ei kavatse ju seda arvutit müüa!” hüüatan ma viimaks vihaselt. “See on mu tööarvuti, ma teen sellega tööd!”
“Muidugi! Seda te räägite kõik! Tõestada saate?”
Helistan firma tegevjuhile. Õnneks võtab ülemus vastu. Ulatan mobiili tüübile. Too haugatab küsimuse, kuulab mõne hetke, pomiseb siis “Okei, su vennal vedas!” ja annab telefoni tagasi. Hetkeks on ta pilk kui surnud siilil, aga siis süttib silmades sada vatti:
“Aga auto on teil isiklik, mis?”
“Isiklik.”
“Uus mudel, hästi hoitud, teeks siis umbes 300 000,” ümiseb kapp ja hakkab taas arvutama: “Üks protsent 300 000-st teeb…”
“Teeks ikka arvuti eest, tegelikult plaanisin müüa küll…”
“No näete, ma oleks justkui teadnud!” venitab tüüp lõbusalt. “Otsige nüüd siva kolm kivi, ma kirjutan teile vahepeal kviitungid välja.”
“Kivid???”
“Nojah-noh! Savisaarel on tänavaaukude lappimiseks vaja. Tsaariajal olevat sama kord olnud. Ja vaadake, et oleks vähemalt rusikasuurused!”
Longin teepeenrale kive otsima. Ma ei ole ainus. Ühel teadjamal on koguni labidas kaasas.
Kui kividega tagasi jõuan, saan kaks kviitungit. Üks näitab, et müügimaks tasutud, teine, et kivid vastu võetud.
“Seda vanamutti ja vanameest seal näete vä? Nemad on eriti suures k…ses!” näitab raha saamise järel lahkemaks muutunud mupokas mulle viisakalt riietatud vanapaari, kes kurvalt oma Volvo juures seisab.
“Neil on terve kotitäis ehteid kaasas, kõrvarõngad, sõrmused, kaelakeed ja mis kõik puha! Ajavad jura, et tahtsid tütrele enne pulmi perekonna juveelid kätte anda! Nüüd maksavad end siniseks!”
Vaatan enne masinasse istumist veel korra ringi. Minust mõni auto eespool on A. Le Coqi veokas. Juht karjub, et kogu see õlu on tal oma tarbeks, et midagi müüa ta ei kavatse ja et tal on täna paari sõbraga väike pidu.
Ronin üleni judisedes autosse ja sõidan Tallinna sisse. Järgmine kord pean siia tulema alles õige mitme kuu pärast.
