Reisija küsib rongis vagunisaatjalt: “Vabandage, millal me jõuame Victoria jaama?”
“Vabandage, sir, see on ekspressrong. See rong ei peatu Victoria jaamas.”
“Aga mul on VAJA Victoria jaamas maha minna! Kuidagi peab see ometi võimalik olema?”
“Teate, sir, ainus võimalus on, et ma palun vedurijuhil jaamas natuke kiirust maha võtta ja lasen teid käe otsas rippudes uksest välja.”
“Taevas hoidku! See on ju ohtlik!”
“Tasub siiski proovida.”
Rong läheneb Victoria jaamale kiirusega 80 km/h. Vagunisaatja riputab mehe uksest välja ja mees, omal jalad veel õhus, hakkab jooksma.
“Jookske kiiremini! Kiiremini!”
Vagunisaatja laseb mehe veel madalamale, nii et ta jalad puudutavad platvormi. Mees jookseb kiirusega 80 km/h! Kingataldade alt tuleb suitsu… Rong aeglustab kiirust 50 km/h-ni ja vagunisaatja laseb mehe lahti. Mees jookseb inertsist ikka veel edasi, kuigi järjest aeglasemalt. Platvormi lõpus on tema kiirus veel 20 km/h. Sel hetkel möödub temast rongi viimane vagun. Ja selle vaguni tagumisest uksest sirutub välja käsi ning tõstab mehe kraedpidi rongi peale tagasi. Sõbralik hääl lausub: “Teil vedas, et ma siin ukse juures juhtusin olema. See on ekspressrong, see isegi ei peatu Victoria jaamas!”
