Rikas korsiklane lebab surivoodil ja mõtiskleb: vana tava järgi tuleks pärandus anda kõige laisemale pojale, aga poegi on kolm. Tuleb vanem poeg.
“Pojake, oletame, et sa jalutad tänaval, näed äkki maas 100 dollarit, kummardud seda võtma…”
“Ah, mis sa nüüd, ei mina hakka kummardama. Raha peab ise kätte tulema.”
Tuleb keskmine poeg.
“Pojake, oletame, et sa satud tuppa, kus voodis lamab kaunis, ahvatlev naine ja anub sind enese juurde tulema. Kas lähed?”
“Ah, mis sa nüüd, naised peavad ise mu jalge ette langema.”
“Tubli poeg, mine.”
Tuleb kõige noorem poeg.
“Tule siia, pojake.”
“Tule ise.”
Tule siia, pojake.
