Ilus kevadõhtu. Kuulsa tsaariarmee ohvitserid võtavad napsi ja mängivad kapteni kodus kaarte. Korraga tormab tuppa peremehe väike poeg, teeb tiiru ümber mängulaua ja teatab:
“Issil on ärtu kunn!”
Ja laseb jalga. Kui uus ring alanud, on poja taas kohal:
“Aga onu leitnandil on poti kuus!”
No pagan, ei saa mängida! Taas jagatakse kaardid, nagamann jälle kohal:
“Aga porutšikul…”
Rževski paneb kaardid pahupidi lauale:
“Stopp, poiss! Tule minuga korraks teise tuppa.”
Mõne minuti pärast on porutšik tagasi laua taga ja mäng jätkub. Poisist pole enam kippu ega kõppu.
“Porutšik, mis te temaga tegite, et ta enam nägu ei näita?” pärib peremees. “Andsite peksa?”
“Mis te nüüd, härra kapten, ma olen ju ikkagi ohvitser.”
“???”
“Ma õpetasin ta onaneerima.”
Tsaariarmee ohvitserid mängivad kaarte
