Mees, kes äsja surnud, tuuakse matusebüroosse, seljas kallis, täpselt tema mõõtude jaoks tehtud musta värvi rätsepaülikond.
Surnumatja küsib mehe leselt, kuidas ta matuseid soovib ja kuidas võiks surnu kirstus riietatud olla, viidates, et must ülikond sobib mehele ideaalselt.
Lese arvates on aga tema mees alati näinud kõige parem välja sinises ülikonnas ja avaldab soovi, maksku mis maksab, riietada abikaasa just sinisesse ülikonda.
Selle kinnituseks annab ta üle allkirjastatud, kuid summata tšeki.
Järgmisel päeval tulemust vaatama tulles on ta väga meeldivalt üllatunud oma abikaasat suurepärases sinises ülikonnas nähes.
Ta ütleb matjale, et ta on tulemuse ja tehtud tööga väga rahul.
Uurib, kui palju see ülikond ka maksis.
Tema üllatuseks ulatab surnumatja talle tema tšeki tagasi.
“No kuulge, tõepoolest, ma pean teile kompenseerima selle kalli sinise ülikonna ja tehtud töö eest!” nõuab lesk.
“Ausalt madaam, ei ole mingit tasu! Vaadake, eile peale teie lahkumist, toodi meile teie mehe mõõdus surnu, kellel oli sinine ülikond. Ma küsisin tema leselt, ega tal ei oleks selle vastu midagi, kui tema abikaasa läheks hauda mustas ülikonnas. Tema jaoks oli oluline, et mees näeks hea välja ja tal ei olnud musta ülikonna vastu midagi. Seega ma pidin vahetama ainult pead….”
Surnumatja ja lesknaine
