Mingil hetkel tõusin, et nõusid pesta ja ütlesin sõbrale, et olen kohe tagasi. Sõber vaatas mind sellise näoga nagu hakkaksin ma kosmoseraketti ehitama. Nõjatus toolile ja ütles imestunult ning samas ka nõutult: „Mul on hea meel, et sa oma naisel abis oled. Mina olen tema abistamisest loobunud, sest ma olen aru saanud, et mu naine seda hinnata ei oska. Ta isegi ei märka seda. Näiteks, möödunud nädalal pesin kõik põrandad lapiga puhtaks ja ei mingit tänu!”
Istusin sõbra juurde tagasi ja ütlesin: „Mina ei aita ka oma naist. Tegelikult ta ei vajagi mu abi. Ta vajab partnerit.
Ma ei aita oma naisel maja koristada, sest ka mina elan siin ja pean samuti korra eest vastutama.
Ma ei aita oma naisel ka süüa teha, sest ka mina vajan toitu, et elada ja seega on ka minul tarvis süüa teha.
Ma ei aita oma naisel peale sööki nõusid pesta, sest ka mina sõin ju nendelt nõudelt.
Ma ei aita ka oma naisel lastega tegelemisel, sest need on ka minu lapsed ja mu ülesanne on olla neile hea isa.
Ma ei aita oma naisel pesu pesta, triikida või kokku panna, sest seal on ka minu ja laste riided.
Ma ei ole kodus kellelegi abiks, ma elan siin ja olen osa sellest perekonnast.
Oled sõber kunagi sellele selliselt mõelnud?
Me ei saa ju oodata suurejoonelist tänu, sest võtad korra elus mopi pihku ja pesed põrandad.
Millal sa viimati tänasid oma naist, et ta on koristanud kogu maja, pesnud su riided, vahetanud voodipesu, vannitanud teie lapsed, jõudnud ka süüa teha ja korraldanud muudki, millega sa sedavõrd harjunud oled?
Ehk on sulle machokultuur õpetanud, et see kõik ongi tema töö? Või on sind sellise teadmisega kasvatatud, et niisugused kodutööd peavadki tehtud saama, ilma, et sina oma sõrmegi liigutaks?
Hakka käituma nagu tõeline elukaaslane, mitte nagu külaline, kes tuleb koju vaid sööma, pesema, magama, telekat vaatama ja oma teisi vajadusi rahuldama.
Tõelised muutused ühiskonnas algavad kodust.
Läbi eeskuju õpetame me oma lastele, mida tõeliselt tähendab elus kaaslaseks olemine.
