Minu sõber, nimetame teda näiteks Sassiks, oli puhkamas ühel Eesti väikesaarel oma hea sõbra juures.
Jalutasid nad siis ringi ja leidsid tee pealt surnud orava.
Sass, praktiline mees nagu ta on, korjas orava üles, sest tema väitel ei või sa iial teada, millal sul surnud oravat võib vaja minna!
Sassi sõbra majja jõudes avastas Sass aias liivakasti serval tuduva Barbie nuku.
Aga mitte tavalise lihtlabase Barbie, vaid sellise udupeene, täieliku akvalangistivarustusega!
Sassi pea on alati huvitavaid mõtteid välja visanud, seekord siis sai vaese plastpiiga peen varustus ühise ürituse nimel rekvireeritud ja teelt leitud oravakorjusele külge monteeritud.
Sassi sõbra naabrimehel olid võrgud meres, kilomeetrit 3 kaldast eemal.
Sai siis mootorpaat hääled sisse ja sinnapoole sõit läkski.
Ainult selleks, et võrk merest nii palju välja kergitada ja orav sinna sisse ilusti kinni pusida…
Nädal aega ei öelnud naabrimees sõnagi, lõpuks meeste kannatus katkes ja hakati naabrimehelt uurima ega ta mingeid huvitavaid kalu pole viimasel ajal võrgust leidnud.
Selle peale hakkas naaber naerma ja ütles: “Kurat, nüüd ajab juba naerma, aga kujuta sa ette, et võtad merest võrku, keset merd, ja leiad sealt seest orava, lestad jalas, mask ees ja õhuballoonid seljas!?
Sõber Sass ja surnud orav
