Siilike jõi end nii purju, et hakkas juba kuradikesi nägema.
Tema tõmbleva keha lähedal paistis udust pooleliitrine viinapudel.
Siis ilmus udust Karupoeg ja tonksas sõpra jalaga.
Siilike isegi ei kõssanud.
“Siilike?” sosistas Karupoeg hirmunult. “Oled sa elus?”
Vastuseks siilike röhatas, kargas püsti ja sööstis udusse oksendama.
Karupoeg ohkas kurvalt, keeras ringi ja läks jõe äärde kalameeste juurde.
“Tähtis on see, et sõber on elus, aga küll me selle alkoholiprobleemiga kuidagi ikka hakkama saame!” arutas ta kõndides.
Jõe ääres istusid vaevu hingitseva lõkke ääres kaks kalameest, isekeeratud plärud hambus.
Karupoeg astus nende juurde ja lausus kurvalt:
“Mehed! Ärge võtke enam kalapüügile viina kaasa, eks? Muidu mu parim sõber, Siilike, joob ennast täitsa surnuks…”
Jõe äärde tekkis sügav vaikus.
Siis ütles üks kalamees teisele:
“Ma ju ütlesin sulle, et ei ole vaja viina võtta! Parem õlut või mineraalvett… Viin ei käi ju kanepiga kokku! Näed ise, millised hallukad tekivad!” ja näitas Karupoja poole.
“On ikka äge küll, tõsijutt!” kiitis teine takka. “See on isegi sellest kuradi siilist parem, keda me tavaliselt näeme ja kes meie viina varastab!”
Karupoeg läks aga uttu tagasi, rõõmustades, et oli oma sõbra alkoholi küüsist päästnud…
