Mõtlesin rääkida ühe tõestisündinud loo….
See juhtus kuskil 70ndatel ja Tartus. Naine saatis mehe poodi leiva ja saia järele. Kuna leiva-saia pood oli kohe üle tänava, võttis mees poevõrgu, ei hakanud susse jalast võtma, jalutas üle tänava, ostis leiva ja saia ja …
Äkki märkas ta koolivenda, kellega polnud oma 30 aastat kokku saanud. Tere, embamine ja juttu jätkus kauemaks…
Et juttu jätkuks mõnusamini jalutati Temposse, sealt võeti pitsike ja juttu jätkus …
Siis jalutati juba linna, seal oli kohti, kus pitsike võtta rohkem ja juttu jätkus rohkem…
Ringiga nii muudku jalutati, kuni ühel hetkel astusid mehed (peategelasel toasussid ja võrk leiva-saiaga) Jaama restoranist välja. Ja kuna kohe sealsamas oli järgmise restorani – Moskva rongi restoranvaguni – lahtine uks, siis sujuvalt astuti sealt sisse ja jätkati juttu, mida nüüd jätkus veel kauemaks …
Igatahes, kui mehed kord ärkasid (jutt väsitab ja paneb magama) oli pingil võrk leiva-saiaga, jalas toasussid ja väljas suur linn. Uudishimu sai võitu ja mehed läksid uurima, mis linn on – üllatus suur: Moskva.
Natuke mures, et mis nüüd saab, helistas peategelane oma sõbrale – ühe Moskva tehase peainsenerile. See tuli ja noppis poisid ja viis oma poole, et koos arutada, et mis nüüd saab. Vene hing on lahke ja külalislahke.
Sõber mäletas, et on meie loo peategelasele mingist ajast suurema summa raha võlgu, vabandas, et pole veel jõudnud ära maksta, aga …
"Tead, meil tehases jäi üks Volga ostu luba praegu vabaks, tahad ma vormistan sulle ära. Saame niimoodi osa võlast tasa. Ja saad koju sõita".
Mõeldud tehtud…
Nüüd natuke igavam osa ja siis
Kolm päeva hiljem. Murest murtud naine istub köögi laua taga, mees kadunud juba mitu päeva. Kauem kui tavaliselt. Ja äkki läheb köögiuks lahti, mees astub sisse, toasussides, paneb kivikõva leiva-saia lauale ja ütleb ühe lause:
"Oot, ma lähen ajan auto ka sisse…"
