Satub kord polkovnik teenima kaugesse – kaugesse diviisi, lausa pärapõrgusse.
Kõik on normaalne – viina on, sakuskat on, teha pole midagi vaja.
On ainult üks häda – naisi pole.
Kurdab siis polkovnik teistele ohvitseridele, et näe jama, naisi üldse pole.
Teised aga vastu: “Kuidas pole? Vaata, seal eemal tallis on hobune…”
Polkovnik saadab kõik pikalt.
Kannatab kuu, kannatab kaks kuud, kolmandal kuul aga ei pea enam vastu, kutsub ühe ohvitseri ja ütleb: “Lähme, näitad mulle seda hobust!”
No näidatakse siis.
Polkovnik ajab püksid maha, võtab oma meheuhkuse välja ja hakkab hobusele ära tegema.
Ise räägib: “Näe, esimest korda elus hobusega…Räägi mulle, kuidas seda siis õieti tehakse?”
Ohvitser ei suuda aga vastata, sest on naeru kätte suremas.
Lõpuks pigistab siiski välja: “Üldiselt oleme me seni ajani talle sadula selga pannud ja külla naistesse sõitnud…”
