Keegi mees hüppab agaralt kanalisatsioonikaevu luugil üles-alla ning karjub täiest kõrist: “Seitseteist! Seitseteist!” Kaaskodaniku hullumeelsest käitumisest hämmastunud, astub tema juurde üks teine mees ning küsib miks ta teeb seda mida ta parajasti teeb.
“See on fantastiline!” seletab hüplev mees,”Sa pead seda ise proovima. Hüppa siin luugi peal ning hüüa nii valjusti, kui sa vähegi suudad “Seitseteist!” – see mõjub nii võimsalt! Proovi!”
Kahtlevalt ronib teine mees luugile ning teeb mõne argliku hüppe, hüüdes tagasihoidlikult: “Seitseteist…”
Esimene mees pole sellega rahul: “Ei, nii seda ei tehta. Sa teed seda täitsa valesti. Sa pead hüppama nii kõrgele, kui sa vähegi suudad, ning hüüdma nii valjusti, kui sa vähegi jaksad!”
Teine mees siis hakkabki hüppama kõrgemale ning karjuma valjemini. Lõpuks ta ütleb: “Tead, ma vist hakkangi end juba natuke võimsamalt tundma. Seitseteist! Seitseteist!”
Ta hüppab aina kõrgemale ning kõrgemale ning karjub aina üha valjemini.
Esimene mees, nähes, et teine juba üsna kõrgele hüppab, tõmbab kaevult järsku kaane pealt, nii et hüppaja kaevu maandub.
Siis lükkab ta kaane tagasi, ronib selle otsa ja hakkab seal jällegi hüppama, karjudes täiest kõrist:
“Kaheksateist! Kaheksateist!”
