Mees märkas poes naist umbes kolmeaastase tütrega. Küpsiseriiulist möödudes tahtis väike tüdruk küpsiseid, aga ema ütles ei. Väike tüdruk hakkas virisema. Ema lausus vaikselt: “Kannatust, Monica, meil on veel pool müügisaali jäänud läbi käia. Ära ärritu, see ei võta kaua aega!”
Kui naine ja tüdrukutirts jõudsid kommiriiulini, nõudis laps kommi. Kuulnud, et kommi ei saa, pistis ta töinama. Mees kuulis, kuidas ema ütles: “Pea vastu, Monica, ära nuta! Meil on veel kaks riiulivahet jäänud, siis jõuame kassasse!”
Kui nad kassajärjekorras seisid, hakkas väike tüdruk nätsu nõudma ning seda saamata korraldas hüsteerilise stseeni. Ema sõnas malbelt ja kannatlikult: “Monica, viie minuti pärast oleme kassast läbi ning saadki juba koju ja võid teha väikese mõnusa uinaku!”
Poeesisel parkimisplatsil astus mees naise ja tema väikese tütre juurde ning tegi naisele komplimendi: “Ma panin tähele, kui kannatlik te väikese Monicaga olite,” alustas ta. Naine katkestas teda ja nähvas: “Monica on minu nimi! Mu tütre nimi on Tammy.”
