Otsustab kord uusvenelane Kanaari saartele puhkama sõita

Otsustab kord uusvenelane Kanaari saartele puhkama sõita.
Tema sekretär sõidab mõned päevad varem kohale. Käivad kohaliku organisaatoriga ringi. Kõik on kena, lausa vaimustav. Ainult väike aga: “Teate, isakesele meeldib, kui vesi on 26 kraadi. Mitte 25 ega 27, vaid täpselt 26 kraadi. Kas saite minust aru? Maksame kohe ja sularahas!”
“Okei, teeme ära.”
“Ja veel… liiv on teil siin selline kollane, bossile aga meeldib, kui liiv on täiesti valge!”
“Okei, teeme ära.”
“Aga linnud, miks nad teil siin läbisegi lendavad? Need koristage ära. Las jääda ainult kaks, kes jalutavad mööda randa. Me ju maksame!”
“Hästi, mõtleme midagi ka lindudega välja.”
“Nüüd vaadake palme, need kasvavad teil kuidagi imelikult – need oleks vaja ümber istutada korralikult ridadesse.”
“Teeme ära!”
Tuleb siis uusvenelane kohale. Puhkab, jalutab mere äärde. Seal on aga liiv nii valge-valge. Paneb käe vette, aga vesi on täpselt 26 kraadi. Kaks lindu jalutavad rannal. Ning palmid kasvad sirgetes ridades. Tõeline idüll!
Istub oma lamamistooli, suleb silmad ja ohkab õndsalt: “Vot sellistel hetkedel saad aru, et õnn – see ei ole ainult raha…”