Püüdis kord hunt jänese kinni. “No nii, jänku, nüüd söön su ära!”
“Ära söö, pai hunt! Ma avaldan sulle saladuse!”
“No räägi!”, ütleb hunt.
“Tead, kallis hundu, kui mul vahest kurb meel on, siis ma käin mägedega rääkimas.”
“Ei usu. Näita!”
Lähevadki mägedesse. Jänes viib hundi kohta, kus kostab kaja. Hüüab mägedesse: “Kaka-aja sa-amaja prekrasnaja de-eva?”
Kaja vastab: “E-eva, E-eva!”
“Sul on vist õigus,” sügab hunt kõrvatagust, “aga proovi üks kord veel!”.
Jänes hüüab: “Kakoi tsvetok boitsja maro-oza?”
Mäed vastavad: “Ro-oza, ro-oza!”
“Jaa, kõik on õige,” ütleb hunt ja lasebki jänku lahti. Öösel ei saa hunt aga sõbagi silmale, muudkui mõtleb mägede peale. Otsustabki mägedesse minna. Tee peal arutleb, mida mägede käest küsida, et mäed vastaksid. Välja mõtles! Jõuab kohale ja hüüab mägedesse: “Komu ne spitsa v notš glu-hu-uju?”
No nii, jänku, nüüd söön su ära!
