Huvitav, kas ma olen loll, et mulle meeldib ilusa ilmaga istuda välikohvikus ning oma kannuke heledat õlut rüübata ja võib-olla ka veel üks kannuke selle asemel, et nii, kui on esimene ilus ilm, siis JESSSSSSSS, vaja kohe aeda minna, mingeid kuradi rabarbereid harvendama hakata või muru niitma masinaga, mis seitse korda välja sureb ja jeeli-jeeli uuesti käima käheb?!
Pärast higi voolab lörinal igast august, süda peksab rinnus, aga no tähtis on see, et olen eestlane, kel häbiasi niisama kaunist ilma nautida ühes raamatu või just jah, sellesama õllega!
Kogu aeg vaja rassida ja rabeleda ja kopsida ja toksida.
Kas see mõnes mõttes mingi tugev lolluse näitaja ei ole???
Või on tegemist siis identiteediküsimusega, et eestlane peabki selline künnihärg olema, kes magades ka ringi rühib!? No ei jääks see faking muru niitmata.
Meil siin traalerivennad teevad ametlikku haltuurat, leht kuulutusi täis.
Pakkujaid on nii palju ja seetõttu hind pea olematu.
Ise võtaks õnge, läheks vaikselt fjordi äärde kalale, tuleks tagasi, aed korras, hundid söönd, lambad terved…
Vot tak kulturna.
Lapsena maal kah – kui juhtus ilus ilm tulema, siis kõlas vile ja poshlii, kes kuhu!
Kas siis kummuli kartulivagude vahele või palun väga – peedipeenrale!
Või niisama silmad punnis, aiakäruga ühest krundiotsast teise kihutama – sõjakisa huulil!
Või siis mingid talgud.
Hullumeelne pilk peas, vaja järsku mingi pihlakas kõige juurtega maast lahti kiskuda!
“Eieiei, mitte sinna, ära topi seda siia, siia tulevad pesud kuivama, KUHU SA RONID??? – seal varjab ju päikese ära, kus on saag, kus on mootorsaag, ma küsin, ah Ülo polegi veel tagasi toonud?
No pole hullu, siis kangutame hammastega.
Kangutame kohe kõik oksad lahti ja punume patsi.
Patsi aga viime keldrisse. Igaks juhuks. Äkki läheb kunagi millekski vaja.”
Oksad süles, oksad kärus, oksarida järel … Kurat, vähe puudus, et okserida järel!!
Ning siis tuleb hakata sõstramahla tegema.
Mahla, mida mitte keegi mitte kunagi ei taha, sest nii paha maitse on sel nurjatul keelekastel!
Hapu hais paneb silmad kipitama ja samal ajal, kui siis kogu seda mahlategemisest järelejäänud löga kompostihunnikusse venitad, mõtledki, et näe, käisin eile keldris maasikamoosi varastamas (loomulikult varastamas, sest head moosid on ju Püha Tabu.
Neid süüakse ainult Jõuludel ja siis ka vanarahvas kõrval seismas, suutäisi lugemas ja rehnutti tegemas. Igapäevaselt süüakse ikkagi hea tava kohaselt a’ la kirbet mustasõstrakarusmarjakeedist.
Ei lööda risti ette ka kaalikakeedise ees.)
Nuvot, oot millest ma enne rää … aa, ühesõnaga seisan keldris ning näen riiulitel massiliselt sõstramahlu.
Neidsamu sõstramahlu, mida parasjagu üleval taeva all kortsus kulmudega torinal villitakse.
Näod peas sellised, et toimumas on miskit eluliselt ülivajalikku, millest minusugune mõttetu linnavurle ei peagi aru saama.
Ei saa jah aru.
Ja ei saa ka sellest aru, miks on osad riiulitel olevad sõstramahlad peaaegu sama vanad kui mina??! Pannakse ju pudelitele valged rombikujulised sildid, millel pastakaga aastaarv peale kritseldatud.
Osadel pudelitel miski söetükiga, välimuse järgi.
Ilmselt polnud siis sel ajal veel pastakat leiutatud.
No ja ei saagi ma va linnavurle aru, et milleks see idiootsus?
Milleks see massiline ületootmine?
Milleks see tüüpiline skeem, et torssis näoga korjame, torssis näoga topime mahlapressi, torssis näoga nõrutatakse, villitakse ja ladustatakse.
Ning siis hakatakse torssis näoga kogu seda toodangut oma lähedastele pähe määrima.
Ja siis mõtle aga jälle põhjuseid välja, miks sul veel tunamullusedki veneaegsed klaasist piimapudelid kogu selle värvitu lägaga puutumatuna seisavad.
Ning ongi lõpuks nii, et ootad pikisilmi sitta ilma, sest siis saad rahulikult elada ja olla, nii et keegi sulle reha või mingit ilma nimeta taluriista kätte ei suru!
Lihtsalt elada ja oma raamatut lugeda.
Proovin nüüd selle jutukese Maalehte ka saata.
Äkki saab lausa oma rubriigi “Laske elada!! Härdalt palun!”
Rubriik võiks asetseda kuskil anekdootide ja surmakuulutuste vahel…
Nii, kui on esimene ilus ilm
