Kõrbes liigub vaevaliselt mees koeraga.
Hirmus väsimus on kallal, kõht on tühi ja meeletu janu.
Ühtäkki märkab silmapiiril oaasi terendamas.
Leiab endas uut jõudu ja jõuabki aiaga piiratud oaasini.
Mees küsib väraval seisvalt valvurilt:
“Mis imeline koht see on?”
“Sa oled juba surnud ja jõudsid just paradiisi. Sul on aeg tõeliselt puhata. Astu edasi.”
“Aga kas juua on pakkuda?”
“On, kõike on – vett, limonaadi, õlut…..”
“Aga söögikraami?”
“Kõike on külluslikult.”
“Aga ma olen koeraga.”
“Koera pead värava taha jätma.”
“Oeh, ei sobi mulle kahjuks.”
Mees komberdab edasi ja jõuab üllatuslikult peagi järgmise oaasini.
Väraval seisab jällegi valvur ja mees uurib:
“Janu vaevab, kas ma juua saaksin?”
“Ikka saab, siin lähedal on kaev.”
“Aga koer?”
“Valad tallegi oma ämbrist.”
“Kõht on ka kole tühi.”
“Kostitan sind õhtusöögiga, annad koeralegi palakese.”
“Mis imeline koht see on siin selline?”
“Sa oled jõudnud paradiisi.”
“Mulle öeldi juba eelmise oaasi juures, et seal on paradiis.”
“Nad valetavad, seal on põrgu.”
“Aga kuidas te siin, paradiisis, seda talute, et nad võõra nime all esinevad?”
“See on meile väga kasulik. Nii jõuavad meieni ainult need, kes oma sõpru kunagi ei hülga!”
Mis imeline koht see on siin selline?
