Põhjus on väga lihtne:
Hüdrosüsteemi väljaviigutoru on meestel palju pikem ja peenem kui naistel, seepärast on survereservuaari ühesuguse survejõu ja rõhkude erinevuse korral töövedeliku väljumiskiirus tunduvalt suurem. See omakorda tähendab, et joa suure langemiskõrguse ja väljaviigutoru pehme konstruktsiooni ning esmase sihtimise momendil toetava käe ebaühtlase hoide tõttu viiakse kogu süsteemi hüdrodünaamikasse suur juhuslikkuse element ja sunnib sihtmärgi polaarkoordinaatide süsteemi viima negatiivse tagasiside suhteliselt aeglase käsikorrektsiooni näol, mis ei jõua järgi töövedeliku laviinisarnaselt suurenevale vooluhulgale. Samuti on vaja arvestada vältimatuid fluktuatsioone algtingimustes. Võimalik on ka süsteemi autoerutus koos süsteemi seaduspärase geomeetria muutumisega. Koos sellega muutub ka süsteemi hüdrodünaamika.
Teiste sõnadega: ise ka ei tea vahel, kuhu kukub!
