Meest süüdistati mõrvas.
Ta põhjendas kohtus oma teguviisi nii:
“Olen maailma parim anekdoodirääkija! Rääkisin sellele mehele maailma parima anekdoodi. Mis mina sinna teha sain, et ta naeru kätte ära suri???”
Loomulikult ei uskunud kohtunik meest.
Ta nõudis, et mõrvas kahtlustatu räägiks selle anekdoodi uuesti.
“Ma ei tahaks seda siin kohtusaalis rääkida, sest kardan, et need, kes anekdoodist aru saavad, surevad naeru kätte,” ütles kohtualune. “Ka teile ei taha ma seda anekdooti rääkida, sest teiegi elu oleks ohus.”
Kohtunik jäi siiski oma nõudmisele kindlaks ning süüalune soostus anekdooti rääkima kohtusaali kõrvalruumis ja ainult kohtuniku enda vastutusel.
Kohtunik kutsus kaks politseinikku endale tunnistajaks.
Vähe aja pärast kostis kõrvalruumist naeru ning mingi mütsatus.
Kohe astusid süüalune ja politseinikud kohtusaali ning üks mundrimeestest teatas:
“Kohtuistung tuleb edasi lükata, sest kohtunik suri äsja naeru kätte!”
Istung lükatigi nädal edasi ja süüalune pandi trellide taha tagasi.
Ent määratud ajal tuli taas istung edasi lükata, sest maailma parimat anekdooti kuulnud politseinikud olid nädala jooksul naeru kätte ära surnud…
Maailma parim andekdoodirääkija
