Juhtus nii, et tudengineiu Maris Mäe jäi Kuressaare-Tartu bussis ilma oma mobiiltelefonist ning kirjutas selle kohta 20. oktoobril Tartu politseis blanketile luulevormis avalduse. Lähtudes põhiväärtustest, otsustas Tartu politseijaoskonna vanemkonstaabel Kert Kotkas, et lihtsalt kuiva kutse saatmisest Mäele oleks vähe, ja lisas omapoolse vastuskirja samuti luulevormis.
Avalduse sisu (Maris Mäe)
Oh meelehärmi
Õhk nõrgub irriteerivat elementi,
Otsin menti!
Kas või fragmenti
Herosest, kes sulgeks Shiva destruktiivse silma –
Ma jäin oma telefonist ilma!
Nokia, liugklapiga muusikamobiil
Kadunud kui tuuleiil.
Mind ürab kahtluseuss,
Et kurikaelad samast rahvusest,
Mis Natalja Gontšarova,
Võib-olla nendel nimeks Vladimir, Vova.
Ja veel kolm seltsimeest,
Kes irdund teest,
Kus kõnnib kõlbeline kodanik.
Ja tulid peale Pärnust,
Sellest areaalist, kus sagedane
nähtus lehemädanik,
kuulasid muusadest hüljatud muusikat,
nende maneerid olid luusivad
ja nende pilgud aplalt peatumas
mu õnnetul eelmainit’ telefonil.
Täiega pime –
Kuritöökeskkond imeline
(mind hülgas riim)
Pauluse peatus, kuritöö veatus
Asjade loopärane seatus –
Jah, kui oled spinoza.
But I’m just a girl from counttryside.
Kui sa õigel ajal teele ei asu,
Ei ole jooksmisest kasu.
Tänan tähelepanu eest,
See sündis Kuressaare-Tartu bussis
Ja kahju 3000 eesti krooni.
POLITSEI VASTUS (Kert Kotkas)
Te muret mõistame
Ja meelehärmi
Sest paraku kui seeni
mida pärmil
võib soojas paljuneda rodus
nii kahjuks vargaid ilmuda
võib võõrsil
ja ka kodus
Et maailm siiski paremaks
saaks kasvõi mõni sentki,
Teil paluks tulla politseisse –
või Teie keeli – menti
Et saaksime
seal viia läbi süüteomenetlust
Kus Teilt kui kannatanult lisaks
paluksime seletust,
mille abil täpsustada
võimalikult veel
saaks telefoni varastanud
kurjade portreed
Ja kuigi kõva häälega
ei lubadusi hüüa me
Siiski Teid neil murepäevil
abistada püüame
