Loomaaia lähedal asuvas kohvikus joob keegi daam kohvi.
Kõrvallauas vaidlevad kolm sinistes kombinesoonides töömeest.
“No kuulge, poisid!” ütleb parasjasti üks. “See on keeruline sõna. Aga kirjutatakse see vaat niimoodi: „hvruht“!”
“Ei-ei!” vaidleb teine vastu. “See tuleb kirjutada kahe „u“-ga: „hvruuht“!”
Kõrvallauas vaidlevad kolm sinistes kombinesoonides töömeest.
“No kuulge, poisid!” ütleb parasjasti üks. “See on keeruline sõna. Aga kirjutatakse see vaat niimoodi: „hvruht“!”
“Ei-ei!” vaidleb teine vastu. “See tuleb kirjutada kahe „u“-ga: „hvruuht“!”
“Minu arust eksite te mõlemad,” lausub kolmas, “Õige kirjapilt on selline: „fruht“…”
Daam pöördub rangel häälel meeste poole:
“Härrased! Kui te viitsiksite korraks suvalise sõnaraamatu lahti teha, siis leiaksite sealt ainukese õige versiooni. See sõna kirjutatakse „frukt“ ja mitte kuidagi teisiti!”
“Taibu!” teatab selle seletuse peale üks töömees.
“Jah, haritud proua! Kohe kaugelt näha!”noogutab teine.
“Ja ikkagi olen ma valmis kannu õlle peale kihla vedama,” ei nõustu kolmas, “et ta pole kunagi elus kuulnud, kuidas elevant puuksu laseb!”
Daam pöördub rangel häälel meeste poole:
“Härrased! Kui te viitsiksite korraks suvalise sõnaraamatu lahti teha, siis leiaksite sealt ainukese õige versiooni. See sõna kirjutatakse „frukt“ ja mitte kuidagi teisiti!”
“Taibu!” teatab selle seletuse peale üks töömees.
“Jah, haritud proua! Kohe kaugelt näha!”noogutab teine.
“Ja ikkagi olen ma valmis kannu õlle peale kihla vedama,” ei nõustu kolmas, “et ta pole kunagi elus kuulnud, kuidas elevant puuksu laseb!”
