Käisin Londonis.
Mis mulle seal ei meeldinud, see oli see kuramuse udu.
Astusin kätega kobades mööda tänavaid, vaevu leidsin hotelli, jõudsin numbrituppa, katsun kätega, – mingi vanamutt istub minu voodil!
Küsisin: “Kes te olete?”
“Elisabeth teine.”
Arvasin, et toatüdruk istub ja ootab jootraha.
Mina talle: “Liisu, mis te siin istute nagu kuninganna, parem koristage mu voodi ja tooge baarist viskit, annan teile jootraha!”
Alles siis, kui turvamehed mind paleest välja viskasid, sain aru, et olin uksega eksinud…
