Elas kord pünamütsikese-nimeline tütarlaps. Ta elas koos emaga suure paksu metsa servas. Ükspäev palus ema, et pünamütsike viiks Vanaemale korvitäie värskeid puuvilju ja mineraalvett. Mitte sellepärast, et see töö on naistetöö, vaid sellepärast, et tegu ise on peamine ja aitab tekitada ühtekuuluvustunnet. Pealegi polnud Pünamütsikese Vanaema üldse haige, vaid nii füüsiliselt kui vaimselt õitsva tervise juures- täiesti võimeline ise hoolitsema enda kui küpses eas täiskasvanu eest.
Nõnda võttiski Pünamütsike toidukorvi ja asus läbi metsa teele. Paljud inimesed pidasid metsa halvaendeliseks ja ohtlikuks paigaks ega tõstnud sinna iialgi oma jalga. Kuigi Pünamütsikesel seksapiil oli Freudist lähtuvalt juba silmnähtav, ei osanud tütarlaps midagi karta. Metsas tuli Pünamütsikesele vastu Hunt ja küsis , mis tal korvis on. Tütarlaps vastas: „Natuke tervislikku näksimist Vanaemale, kuigi ta loomulikult suudab ise hoolitseda enda kui küpses eas täiskasvanu eest.“
„Sa ju tead, kullake, et tütarlapsel on ohtlik üksi selles metsas jalutada, „ lausus Hunt.
„Ma pean su seksistlikku märkust äärmiselt solvavaks, „ pahandas Pünamütsike, „ kuid ma ignoreerin seda, sest tean – ühiskonna hälvikuna oled loonud endale täiesti teistsuguse maailmapildi, milles kehtivad vaid sulle omased arusaamad ja väärtushinnangud. Nüüd aga, vabandust, pean oma teed jätkama. „
Pünamütsike kõndis mööda peateed edasi. Ent tänu hälvikuseisundile, mis oli võõrutanud Hundi orjalikust otsekohesest ehk läänelikust mõtlemismallist, teadis ta lühemat teed Vanaema juurde. Ta tungis majja ning sõi vanaema ära, järgides sellega, täpselt lihasööjatele omast käitumismalli. Seejärel eirates traditsioonilisi käitumistavasid, tõmbas ta selga Vanaema öösärgi, pani pähe tema tanu ning puges voodisse.
Just sellel hetkel astus sisse Pünamütsike ja hüüdis:
„Vanaema, ma tõin sulle natuke rasva- ja naatriumivabasid krõpse, austamaks sinu kui targa ja suunava matriarhi rolli. „
„Lapsuke, astu aga lähemale, et ma sind paremini näeksin, „ lausus Hunt voodist mahedal häälel.
„Oi, ma unustasin, et sul on nägemishälve!“ vabandas Pünamütsike. „Ah, mis suures silmad sul on! “
„Nad on palju näinud ja palju andestanud, mu kallis, „ kostis Hunt.
„Vanaema, küll sul on ikka suur nina! “ imestas Pünamütsike. „Seda muidugi suhteliselt, ja oma eripalgelisuses on see loomulikult väga ilus. „
„See on palju nuusutanud ja palju andestanud, mu kallis, „ lausus Hunt.
„Vanaema, küll sul on ikka suured hambad! „ imestas Pünamütsike.
„Ma olen õnnelik sellisena, nagu ma olen ja kes ma olen, „ ütles Hunt ja hüppas voodist välja. Ta haaras Punamütsikese oma käppade vahele, et tütarlaps nahka pista.
Pünamütsike hakkas karjuma. Ta ei teinud seda murest, et Hundil on ilmnenud transvestiitsed kalduvused, mida väljendab naisterõivastesse riietumine, vaid sellepärast, et Hunt oli julmalt tunginud ta isiklikku ruumi. Tütarlapse karjeid kuulis majast mööduv metsraidur ehk metsaoperaator, nagu talle endale meeldis, et teda kutsutakse. Mees tormas majja, nägi seda käsitsivõitlust ja püüdis vahele astuda. Ta tõstis juba kirve, kuid nüüd jätsid nii Pünamütsike kui Hunt võitlemise kohe järele.
„Kas sa üldse mõtled, mida sa teha tahtsid? „ küsis Pünamütsike puuraidurilt. Mees pilgutas silmi ja püüdis vastata, kuid ühtegi mõtet ei tulnud pähe. „Tungid sisse nagu neadertallane, kes kasutas mõtlemise asemel relva, „ noomis Pünamütsike. „Igavene seksist! Kuidas sa julged arvata, et naised ja hundid ei suuda omavahelisi probleeme ilma meesteta lahendada!“
Pünamütsikese kirgliku kõne peale hüppas Hundi suust välja Vanaema, haaras puuraidurilt kirve ja lõi mehel pea maha. Säärase ränga kohtuotsuse täideviimise järel tundsid nii Pünamütsike, Hunt kui Vanaema teatavat ühisvastutust. Nad otsustasid kehtestada alternatiivsed pereelureeglid, mis põhinevad vastastikusel lugupidamisel. Ja nii nad elavad metsas tänase päevani.
