Elas kord naine, kellel oli kaks kannu.
Vett tuues ripusid need tal kaelkookude otsas ja toetusid tema õlale.
Ühes kannus oli auk, samal ajal kui teine oli laitmatu ja seda sai täita ääreni veega.
Pika teekonna lõpus, jõe juurest koduni, oli auguga kannus alles vaid pool veekogusest.
See kordus kahe aasta jooksul iga päev: naine tõi koju vaid poolteist kannutäit vett.
Laitmatus korras kann oli enda töö üle väga uhke, kuid auguga kann häbenes enda tööd ja oli löödud selle tõttu, et suudab täita vaid poole sellest, milleks ta oli loodud.
Pärast kahte aastat, mil auguga kann veendus lõplikult enda saamatuses, pöördus ta naise poole:
“Mul on häbi enda augu pärast, millest niriseb pidevalt terve tee jooksul koduni välja vett!”
Naine muigas selle peale: “Kas sa märkasid, et sinu teepoolel kasvavad lilled ja teisel pool mitte? Sinu teepoolele külvasin ma maha lilleseemned, kuna teadsin sinu puudusest. Nii et sa kastad neid iga päev teel koju. Ma olen saanud kahe aasta jooksul pidevalt noppida sealt värskeid lilli ja kaunistada nendega enda kodu. Kui sa aga poleks selline, nagu sa oled, siis poleks sellist ilu, ja see ei osutaks meie kodule sellist au!”
Loo moraal: Loo moraal jääb kõigil enda kirjutada.
