Kukkusid hunt, karu ja põder püünisesse. Aeg läheb ja nälg hakkab näpistama. Arutavad, et keegi tuleks ära süüa – muidu surevad kõik nälga, aga siis on lootust, et mõnigi jääb ehk ellu. Hunt ja karu leiavad, et kuna põder on taimetoitlane ja neid süüa ei saa, tuleb just põder nahka pista.
“Mnjaa, teie argumendid on kaalukad, neile vastu vaielda ei saa. Olen nõus,” ütleb põder. “Mul on aga üks palve enne surma – kui ma veel vasikas olin, kirjutas isa mulle midagi tagumiku peale. Ma tahaks hirmsasti teada, mida.”
Hunt ja karu lähevad põdra tagumikku uurima, too aga virutab tagajalgadega mõlemale paraja obaduse. Hunt on kohe surnud, aga karu veel vaagub hinge ja pomiseb käpaga otsaette lüües: “Mida kuradit ma sinna küll ronisin, ise ei oska lugedagi!”
Loo moraal on, et enne teistele turgudele minekut tuleb ikka kõigepealt lugema õppida!
