Ühel kenal pilvisel pärastlõunal ühes kenas väikeses ja puhtas iiri linnakeses. Sajab lörtsi, kuid teed ja tänavad on puhtaks lükatud ja korralikult sõidetavad. Ajad on halvad, igaühel on võlad kaelas, kõik elavad laenude peal.
Just sellisel pärastlõunal sõidab rikas saksa turist oma autoga läbi linna, peatub tagasihoidliku väikese puhta hotelli ees ja läheb sisse. Paneb vastuvõtus 100 eurot peremehe ette letile ja ütleb, et soovib meeleldi tube vaadata. Võib-olla veedab seal ühe öö, kui leiab sobiva.
Petemees annab talle mitmeid võtmeid erinevate hinnaklassi tubade jaoks ja palub külalisel minna ise tube vaatama. Kui külaline on trepist üles läinud, võtab aga peremees 100-eurose rahatähe, tormab ülepeakaela kõrvalmajja ja maksab arve võlgu võetud lihakraami eest. Lihapoe omanik võtab 100 eurot ja sõidab viivitamatult seakasvataja poole. Talunik saab 100 eurot, keerutab seda näpuvahel ja läheb maksab võla oma naabrile, kelle käest ta on loomatoitu võlgu saanud. See läheb rahaga kohe oma kütusearvet maksma. Saanud raha, tõttab tanklaomanik kõrtsi ja maksab kõrtsmikule oma kõrtsivõlad. Kõrtsmik poetab aga saadud rahatähe kurvale lõbutüdrukule, kes tülpinult konutab laua taga. Ka temal on rasked ajad ja ta on pidanud osutama kõrtsmikule võlgu teeneid, millest me täpsemalt ei räägi. Lõbutüdruk lippab seepeale kähku hotelli ja maksab ära arved toa eest, mida ta vahetevahel kasutab. Hotellipidaja ees lebab nüüd jälle 100 eurot. Rikas härra ei ole selle vahepealseid seiklusi märganud. Nüüd tulebki ta aga parajasti alla. Ta ütleb, et ükski tuba talle ei meeldinud, võtab oma 100 eurot ja lahkub.
Mitte keegi neist mitte midagi ei tootnud. Mitte keegi ei teeninud sentigi. Olgu kuidas on, ent kõik on oma arved tasunud ja võlgadest vabad. Kõik vaatavad optimismiga tulevikku.
Sellise põhimõtte alusel töötab ka Euroopa Liidu abisüsteem.
Nüüd teate ka teie seda!
