Elasid kord eit ja taat.
Olid juba päris vanad.
Eidekesel tervis kehv – oli juba voodis ja kohe-kohe siit ilmast lahkumas.
Taat käis erinevate arstide juures eidekesele abi otsimas, aga kasu ei miskit.
Lõpuks jõudis alternatiivset meditsiini praktiseeriva spetsialisti juurde, kes ütles taadile:
“Teil on ainult üks võimalus oma eidekese elu päästa – peate memmekesele kaissu pugema ja teda rõõmustama nii, nagu noorena seda tegite!”
“Mis te nüüd, tohtrihärra, ma olen juba vana mees, Lenin suri minu käte vahel… Kas mingit teist võimalust tõesti ei ole?”
“Kahjuks ei ole…See on ainus moodus!”
Läks siis taat koju, puges memme juurde voodisse, võttis ennast kokku ja saigi asjaga hakkama.
Hommikul ärgates memmekest taadi kõrval polnud.
Memm tuiskas mööda maja ringi, laulis, küpsetas pannkooke…
Taadil nii hea meel, et memmekesele eluvaimu uuesti sisse puhus.
Äkki haaras taat aga kahe käega peast kinni ja oigas:
“Oi, kui loll ma ikka olen!!!! Ma oleksin ju saanud Lenini elu päästa!!!”
Kuidas taat memmekesele eluvaimu sisse puhus
