Laev sadamas paar päeva ja meestel anti linnaluba. Mitte kõik korraga, aga nii jaokaupa – osa mehi ühel päeval, teine osa teisel.
Pootsman sai linnaloa teisel päeval ja läks linna. Istus natuke baaris ja tinistas ja siis lõi külge ühele kenale naisele. Sõnast kasvas sõna ja mõttest mõte ja nii mindi naise poole edasi külge lööma.
Naine hoiatas, et tal on mees vahel ootamatult lõuna ajal koju tulnud
“Kui ta peaks tulema, hüppa sinna sirmi taha – seal on triikimislaud ja pesu – ma ütlen mehele, et tellisin näe meremehe omale pesu triikima. Siis saame temast rahu, kuni ta tööle tagasi läheb!”
Lüüakse siis tasakesi külge, kuni hakkab juba vaikselt looma, kui äkki kobin ja mees ongi ukse taga. Nagu kokku lepitud sõjaplaan – pootsman triikima!
Mees aga istub ja ei mõtlegi tööle tagasi minna. Naine ikka ärgitab, aga ei midagi. Pootsmanil varsti pesu triigitud, kuidagi kuri, läheb siis kasseerib raha tehtud töö eest ja marsib minema.
Linnaluba tuksis.
Õhtul siis kõik laeval jutustavad oma linnalugusid ja nii ka pootsman. Teised ahhetavad ja tunnevad kaasa, üks junga aga irvitab omaette. Kui teised siis uurivad, et mis irvitad, kostab see: “Huvitav, mis te arvate, kes eelmine päev selle pesu ära pesi?!”
