“Tõin sulle lilli,” ütleb mees.
“Jah? Aga… mispärast?” küsib naine.
M: “Noh… Ma arvasin, et sulle meeldiks lilli saada.”
N: “Kas on midagi lahti?”
M: “Ei. Mis mõttes?”
N: “No et mis mõttes sa lilli tõid.”
M: “Sellepärast tõin, et tuli äkki tahtmine lilli osta.”
N: “Nii et mitte minu pärast. Tuli hoopis tahtmine osta… Hehh! Mõtled nüüd selle eest saada ve?”
M: “Ei. Ma ostsin lilli sellepärast, et sa oled kogu aeg rääkinud, kuidas ma sulle lilli ei too, ja juhtusin lilleleti juurde ja need olid nii odavad ja…”
N: “Just nimelt! Ikka odavaid… Ega meie vahekord ju tõesti midagi hinnalisemat väärt ei ole.”
M: “No pagan võtaks! Nüüd said pahaseks, jah?”
N: “Ei saanud!”
M: “Ei saanud sa jee. Raske on lilli koju tuua, kui need sind pahandavad.”
N: “Ega ma lillede peale ei pahanda. Need on nii ilusad, aga miks sa neid just nüüd ostsid?”
M: “Oh issand. Palun vabandust, et ma lilli ostsin. Ma võin need minema ka visata.”
N: “Ei, ära viska. Lilled on ilusad, ainult et ma ei saa aru, miks sa neid just nüüd tõid.”
M: “Okei. Selge. Ma ei osta enam lilli, kui nende pärast sihuke kisa tõuseb.”
N: “Nii et sa ei taha mulle lilli tuua?”
M: “Mida! Muidugi tahan!”
N: “Ära karju! Ja miks sa siis mulle kunagi lilli ei too? Ainult siis, kui sul tahtmine tuleb või kui midagi lahti on.”
M: “Täpselt nii! Ainult siis, kui mul tahtmine tuleb. Ei ole mul alati tahtmist. Ja just nüüd pole üldse tahtmist. Ei taha ma nüüd mingit seksi.”
N: “Nii et sa ei tahagi mind?”
M: “Mida ma selle peale julgeks öelda?”
N: “Nüüd tundub küll, et sa mind ei taha.”
M: “No tahan, tahan. Püha müristus! Muidugi ma tahan sind!”
N: “Kohe näha, et mees. Muudkui karjub ja mõtleb ainult seksi peale.”
M: “Kuule. Mul oli raske päev ja ma olen väsinud. Ma pole teinud muud, kui ostsin ainult lilli ja tulin koju.”
N: “Lilled ei ole ainult lilled. Nende taga on romantiline mõte ja iga normaalne mees soovib naisele lilli tuues rahuldada tema vajadusi.”
M: “Täpselt nii! Just seda ma üritan sulle seletada.”
N: “Mis sa karjud jälle? Ja pealegi ei too sa kunagi lilli, ilma et sul midagi plaanis ei oleks.”
M: “Ah soo. Lõpeta juba. Jätame need lilled ükskord rahule. Kas süüa on midagi?”
N: “AH SA SIGA! Kõigepealt marsid uksest sisse, lillekimp kaenlas, ja siis küsid, kas midagi süüa on. Kas sa mõtled, et ma olen siin selle jaoks, et sind teenida ja tagumikku keerutada, niipea kui sa lilli tood?”
M: “Ei toonud ma lilli selle jaoks. Ja süüa teed sa ju alati. Ja ära karju kogu aeg mu peale.”
N: “AH NII! Mina ei tohi oma tundeid iialgi välja näidata!! Ja kaua sul aega läks, enne kui märkasid, et ma alati süüa teen?”
M: “Enam ei ütle ma mitte üht sõna.”
N: “Nagu ikka. Sa ei räägi minuga mitte kunagi mitte millestki.”
M: “No kes siin rääkida julgekski, kui asi alati pahupidi läheb.”
N: “Niisama ei lähe miski pahupidi. Ise sa hakkasid peale.”
M: “Kui lilli tõin, eks ole?”
N: “Jah!”
M: “Nonii. Nüüd on vähemalt üks asi selge: lilli ma enam ei too.”
Viis minutit vaikust. Seejärel kostab köögist tuttav heli.
Naine: “Issand jumal! Vaevalt jõuab koju, kui kohe peab õllepudeli võtma. No mis siis ometi juhtunud on, et tood lilli ja kukud jooma!?”
