Käisin paar päeva tagasi restoranis.
Kõik oli ideaalne – hubane õhkkond, maitsev söök, hea teenindus.
Aga ühel hetkel tekkis mul tugev vajadus kõhutuule vallandamise järele.
Muusika mängis kõvasti, üsna kõvasti, seega otsustasin seada oma pussutamised muusika takti, et keegi ei kuuleks.
Paari loo järel oli mul olemine juba üsna hea, surve oli järele andnud ja rüüpasin mõnuga viimaseid kohvisõõme.
Aga ühel hetkel ma täheldasin, et miskipärast vaatasid kõik mu läheduses istujad mind imeliku näoga.
Siis mulle meenus – kuulasin ju oma MP3-mängijat…
Kuidas ma paar päeva tagasi restoranis käisin…
