Kolm vana sõpra, endised tuletõrjuja, politseinik ja surnumatja, said regulaarselt pubis kokku, kus pärast paari-kolme kannu hakkasid hooplema oma saavutustega nii eraelus kui töös.
Korra olid luubi all jälle nö töised teemad ja tuletõrjuja rääkis, kuidas omal ajal oli põlema läinud Kergetööstuskooli tüdrukute ühikas.
„ Ja siis neid sadas alla igast aknast , küll päris paljaid ja poolpaljaid, me muudkui püüdsime neid sülega. Osad tuli redeliga alla tuua… tulid siis alla, pea tüdruku tisside vahel…uuuuhhhh!!!”
Politseinik jälle meenutas, kuidas kunagi ühe kurikuulsa bande kinninabimine käis:
„Mitu pätti tõmbasin siruli, ülejäänud said kumminuia nii, et pehmet kohta polnud enam kere küljes…”
Surnumatjal polnud nagu tööst suurt midagi huvitavat rääkida.
Siiski tuletas ta ühe loo meelde:
„ Kunagi kutsuti meid paarimehega linna kuulasmasse ja nooblimasse hotelli, kus üks kohalik tipp-poliitik armastas lindudega hullamas käia. Nimelt oli too poliitik kange kepiteo pealt siit ilmast saba pannud ja ta maised jäänused ootasid surnukuuri viimist.
Noh, sõitsime siis kohale, raam kaasas, saime administraatori käest numbritoa võtme, sõitsime liftiga üles ning läksime sisse. Tuba oli kanepivingu ja alkoholitaarat tulvil, lai voodi haises nagu heeringatraaler, sellel mees, lina üle tõmmatud. Paar litsi olid niisama põrandal, juua täis nagu silgud ja paljad nagu porgandid. Noh, litsid litsideks, kuid mis imestama pani oli see, et vanal oli lina all riist ikka veel püsti nagu auriku korsten, endal pidi juba toss hulk aega väljas olema. No mis teha, ega siis sellise purjes vemblaga me läbi koridoride ja läbi fuajee surnut raami peal vedada saa, rahvast hotellis murdu. Ma siis võtsin koristajalt suure harja ja kui panin vastu seda riistajurakat…”
Vana võttis suure sõõmu kannust ja pidas vahet…
„No ja mis edasi sai?” pärivad sõbrad.
„Mis sai, mis sai… Too kuradi jobu adminn andis meile vale toa võtme…!!!”