Täna oli mu esimene tööpäev.
Sain tööd bensiinijaamas autode tankijana.
Enne tööle asumist noomis ülemus mind, et klient on alati kuningas! Kui mõni tahab, et sa õlitaset, rehvirõhku jne kontrolliks, siis sa pead alati vastutulelik ja viisakas olema, sest klient peab oma tahtmist saama! Klient on kuningas, saad aru?
Ma noogutasin ning asusin tööle.
Tööl polnud väga vigagi, kui lõuna paiku vuras ette tuliuus Mercedes, kõik aknad toonitud – ei saa aru, kus algab aken, kus lõppeb uks…
Avasin siis bensiinipaagi luugi, kui autost astus välja kuldkettide ja nahktagiga klient-kuningas.
Küsisin: “Mida teile HÄRRA? Bensiini? Diislit?”
Härra vastas: “Sina, jörm, minu autot ei näpi, mul on endal ka käed otsas! Su aasta palk on väiksem, kui selle auto maksumus, nii et tõmba TULD!”
Härra võttis tankuri ja hakkas tankima, kuid ma sain ju käsu tuld tõmmata…
Kohmitsesin veidi uue tööjaki taskus, leidsin paki tikke ning tõmmasin tuld, täpelt nii nagu klient soovis…
Käis ilge pirrakas pärrakas, lendas tuld ja mersu juppe…
Nüüd olen ma haiglas, näen välja nagu grillkana…
Õde käis ka mind vaatamas ja ütles, et ülemus tuleb minuga õhtul rääkima.
Kindlasti tahab mind kiita tubli töö eest, ei jõua kohe ära oodatagi…
Klient on KUNINGAS!
