Aastaid tagasi, kui olin 23-aastane, abiellusin piltilusa lesknaisega.
Lesel oli punaste juustega täiskasvanud tütar.
Minu isa armus kõrvuni sellesse punapäisesse tüdrukusse ja peagi nad ka abiellusid.
Seeläbi sai isast minu väimees ja kõik mu senised sugulussidemed muutusid põhjalikult:
Minu kasutütrest oli saanud mu ema, kuna ta oli mu isa naine.
Peagi sünnitas mu abikaasa pisipoisi – mu vastsündinud poeg on minu isa naisevend ja seega minu onu.
Asjade selline käik ei valmista mulle rõõmu, sest poeg on ühtlasi ka mu naise täiskasvanud tütre vend, kes
teadagi on mu kasuema.
Isa noor kaasa sünnitas varsti poja, kelle üle neil mõlemal oli väga hea meel.
Kuid samas on poiss ka minu lapselaps, kuna on mu tütre poeg. Nüüd on mu naine minu ema ja see kurvastab mind.
Sest, kuigi ta on mu naine, on ta samal ajal ka mu vanaema.
Kuna mu naine on minu vanaema, olen mina tema lapselaps.
Sellele mõtlemine ajab mind hulluks. Sest minust on saanud veidraim juhtum, keda iial nähtud: oma vanaema abikaasana olen iseenda vanaisa!
Keerulised sugulussidemed
