Tüdruk tuli ükspäev keksides koolist koju.
“Emme, emme!” hõikas ta juba ukselt. “Me õppisime täna koolis numbreid! Kõik teised lapsed oskasid lugeda vaid neljani, aga mina oskan kuni 10ni. On ju nii – 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10?”
“Väga hea, tütreke, nii on!” kiitis ema.
“Kas see on sellepärast, et ma olen blond?” küsis tüdruk.
“Jah, see on sellepärast, et sa oled blond,” vastas ema.
Järgmisel päeval tuli tüdruk taas keksides koju.
“Emme, emme!” hõikas ta. “Me õppisime täna tähestikku! Kõik teised lapsed teadsid seda ainult D täheni, kuid mina tean seda H täheni. On ju nii – A, B, C, D, E, F, G, H?”
“Väga hea, tütreke, nii on!” kiitis ema jälle.
“Kas see on sellepärast, et ma olen blond?”
“Jah, see on sellepärast, et sa oled blond!”
Järgmisel päeval tuli tüdruk jälle keksides koolist koju.
“Emme, emme!” hõikas ta.”Olime täna võimlas ja kui me pärast pesema läksime, siis kõik teised tüdrukud olid nagu pesulauad, aga minul on sellised!”
Ja tüdruk tõi oma topi alt esile kopsaka D-korvi.
“Väga hea…” ütles ema piinlikkust tundes.
“Kas see on sellepärast, et ma olen blond?” küsis tütar.
“Ei, kallis, see on sellepärast, et sa oled 24!” vastas ema.
Kas see on sellepärast, et ma olen blond?
