Üks õhtu pidime tüdrukutega välja minema.
Ütlesin oma mehele, et olen keskööks kodus, ma luban!
Tunnid möödusid ja joogid läksid üha libedamini alla.
Umbes kella kolme paiku hakkasin koju minema, ise maani täis.
Kui ma uksest sisse astusin, hakkas käokell kukkuma, kell sai kolm.
Mõistes, et mu mees seda kuuleb, otsustasin kähku üheksa korda kukkuda, et pahandust ära hoida.
Olin oma hea idee üle väga uhke (isegi purjus peaga suutsin nii heale mõttele tulla)!
Järgmisel hommikul küsis mees, mis kell ma koju jõudsin.
“00.00,” oli minu vastus.
Ta ei paistnud üldse kahtlustavat.
Siis aga ütles mees: “Me peame oma käokella välja vahetama…”
Kui ma küsisin, mispärast, vastas ta: “Eile öösel kukkus kell kolm korda, siis ütles: “Oh, sa perse!”, kukkus veel neli korda, köhis hääle puhtaks, kukkus vel kolm korda, itsitas ja kukkus veel kaks korda. Siis komistas kassi otsa ja peeretas…!?”
Käokell
