“Kallis preili, te olete mu lõplikult ära piinanud. Olen kaotanud une ning meelerahu ja kardan, et kaotan ka mõistuse…” tuleb Katrini juurde kena noormees naaberkorterist.
“Noh… See tuleb mulle nii ootamatult, ma ei saa teile nõnda korrapealt vastata,” punastab Katrin armsalt. “Võib-olla on parem, kui räägite kõigepealt mu isaga?”
“Mis? Kas see, kes teie korteris ööd ja päevad klaverit klimberdab, on teie isa?”
Kallis preili, te olete mu lõplikult ära piinanud
