Hullud ja vana elektripost

Hullumaja direktor vaatab oma kabineti aknast välja ja näeb, et kõik hullud on ennast rivistanud kesest hoovi seisva vana elektriposti juurde pikka looklevasse järjekorda.
Isegi kojamees on rivi lõpus.
Esimene hull ronib suure vaevaga posti otsa, vaatab midagi posti otsas olevat ja laskub seejärel hirnudes alla.
Järgmine hull ronib posti otsa, vaatab seal olevat ja samamoodi libistab end täie häälega naerdes alla.
Ja nii siis ronitakse üksteise järel posti otsa ja alla.
Kes on juba ära käinud, jookseb rivi lõppu uuesti järjekorda.
Nii kestab see lõbus triangel kuni lõunani.
Kõlab söögivaheaja kell – kõik hullud panevad ummisjalu söökla poole punuma, et siis ilmselt pärast kiiret söömist uuesti tagasi tulla.
Kui hoov lõpuks inimtühjaks jääb, hiilib uudishimulik direktor vargsi posti juurde, ise ümberringi kiigates, et kas kedagi pole kuskil nägemas.
Sülitab pihku ja hakkab posti otsa ronima.
Jõudnud tippu, märkab ta knopkadega kinnitatud paberilipikut kirjaga: “POSTI LÕPP!”